Põhiline interjööridFookuses: ime, et teatridirektorid leiavad uusi võimalusi, kuidas sulatada moodne elu klassikalistesse näidenditesse

Fookuses: ime, et teatridirektorid leiavad uusi võimalusi, kuidas sulatada moodne elu klassikalistesse näidenditesse

Denis O'Hare ja Olivia Williams Tartuffe'is Krediit: Manuel Harlan

Meie teatrikriitik Michael Billington kiidab Tartuffe ja Equuse värskendamiseks tehtud pingutusi viisil, mis annab uue tähenduse ja asjakohasuse ka kõige tuttavamatele paladele.

Molière'i suurepärane komöödia Tartuffe on kohustav näidend, mida saab kohandada mitmeks seadeks. Lytteltoni SE1 nauditava uue lavastuse esimesel õhtul põrutasin Jatinder Verma poole, kes 1990. aastal lavastas versiooni Rahvusteatri jaoks Mogulis Indias. Eelmisel aastal võttis RSC meeletult etenduse üle Birminghami Briti Pakistani kogukonnale ja John Donnelly värskenduse kohaselt asume Highgate'is posh linnamajas - ilmselgelt võib Molière'i satiir religioosse silmakirjalikkuse kohta toimuda igal ajal ja igal ajal.

Silmatorkav on see, et rõhk on kodanliku süül. Orgoni, kes kutsub oma koju häiriva Tartuffe, mängitakse paanikasse sattunud tegelasena, kes kardab kokkupuudet kriminaalse siseringitehinguga.

Avastanud New Age hipi Tartuffe, on mõnes mõttes kõver, kohtleb ta teda oma usaldusisiku ja ülestunnistajana. Kõik, välja arvatud Orgon ja tema ema, näevad, et Tartuffe on ahne, lecheroosne pettur. Ainult suures stseenis, kus varjatud Orgon näeb oma naist Tartuffe'i võrgutamas, tuleb petlik peremees talle meelde.

Mul on selle eeldusega üks suur reservatsioon: sotsiaalne detail pole kunagi nii täpne, kui see oli RSC versioonis, kus Orgonist sai võlts imaami loitsu ajal parvenu patriarh. Orgon on siin asutuse tugisammas, kes teenis "viimases üsna läbimõtlemata sõjas" ja tegi varanduse "hiljutiste murrangute ajal", kuid mis sõda ja millised murrangud ">

Tartuffe by Molière. (Pilt: Manuel Harlan)

Isegi kui taust on pisut visandlik, on Blanche McIntyre'i lavastus põrgatav. Oma idamaise topikese, imeliku aktsendi ja metsiku akolüütide ansambliga muudab Denis O'Hare Tartuffe'i täiesti usutavaks tegelaseks: vähem usuliseks häbiks kui tuhkurist ellujääjaks, kes võtab endale ükskõik millise rolli, mida inimesed talle soovivad. Nagu ta Orgonile purustavalt ütleb: "Ma ei ole silmakirjatseja - ma ei teeskanud kunagi midagi, mis ma pole."

Kevin Doyle'i häiritud ja ekslik Orgon saab teose tõeliseks kaabakaks, kuna ta on valmis ohverdama oma pere, et end kraapimisest välja ajada. Olivia Williamsi kui tema väärkoheldud naise, Kitty Archeri kui tema tüseda tütre ja Susan Engeli kui tema monumentaalse ema puhul on olemas eriline toetus.

See pole lõplik Tartuffe, kuid see, mis intrigeerivalt soovitab meie ajastu tõelist pahet, pole mitte vaimne võltsimine, vaid rahaline väärkäitumine.

Üks märk esmaklassilisest näidendist on aga see, et seda saab uuesti tõlgendada. Justkui asja tõestamiseks tuleb ka Sir Peter Shafferi Equuse särav taaselustamine, mida esitavad ühiselt Theatre Royal, Stratford East ja English Touring Theatre.

Nähes John Dexteri 1973. aasta algupärast lavastust ja mitmeid taaselustusi, arvasin, et mul on see tükk mõõdetud: psühholoogiline põnevusfilm, milles põlatud kahanenud Martin Dysart püüab jõuda õudse juhtumi tõesuseni, milles teismeline poiss Alan Strang, on kuus hobust tahtmatult pimestatud.

See on ikkagi lugu, kuid teksti rikkumata on lavastaja, paljutõotav Ned Bennett andnud sellele teistsuguse rõhu.

Tegevus sõltub Alani fikseerimisest üheainsa hobusega, mis tema segaduses meeles muutub segu maisest ja jumalikust. Kui näeme, et Ethan Kai Alan nuusutab oma jumaldatud hobusega lihaselist Ira Mandela Siobhani kaela, saab selgeks, et hobuste kinnisidee on samasooliste armastuse metafoor.

Ned Bennetti Equus.
(Pilt: © Teine Richard)

Shaffer ütles alati, et see on erootiline näidend ja liikumisrežissöör Shelley Maxwelli abiga ning hobuste visuaalseks visualiseerimisel hallide lühikeste lühikeste kujudena saab selle erootika olemus selgeks.

Samavõrd jahmatav on mõte, et Dysart ise on sama häiritud kui poiss. Mängib Zubin Varla, sundlikult suitsetades ja närvilisi tõmblemisi täis. Ta ei kadesta pelgalt Alani kummardamisvõimet, vaid temast saab süütundega tegelane närvivapustuse äärel.

See on siiski pigem ansamblilavastus kui tähesõiduk ning Ruth Lass, Syreeta Kumar ja Norah Lopez Holden on oluline osa muljetavaldavast cast'ist, kes kahekordistuvad inimeste ja hobustena.

'Tartuffe' kestab 30. aprillini - www.nationaltheatre.org.uk/shows/tartuffe

'Equus' kestab 23. märtsini ja tuurib 11. maini - www.ett.org.uk


Kategooria:
Notre Dame: Pariisi hing, Prantsusmaa süda
24 jõulukatastroofi, et kalkunipõletust paremini tunda, alates mürgitatud külalistest kuni 7000 aakri suuruse tulekahju tekitamiseni